Selles töötoas keskendume väljateooriale kui viisile, kuidas kontseptualiseerida fenomenaalset välja, s.t. tekkivat väljadünaamikat teraapiaprotsessis. Väljateooria mõjud psühhopatoloogias ja teraapias on sügavad. Tahame uurida, kuidas me saame seda teooriat praktikas rakendada, kuidas terapeudid saavad moduleerida oma kohalolekut seansside ajal, et toetada muutuste protsessi.

Gianni Francesetti esitatud teooria on viis, kuidas käsitleda gestaltteraapia vaatenurgast lähtudes suhetevahelisi nähtusi, mida psühhoanalüüs on nimetanud „ülekandeks ja vastuülekandeks“ (transference and counter-transference). Gestaltlik arusaam tugineb aga teistsugusele epistemoloogiale, mis on radikaalselt suhete ja väljateooriapõhine, käsitledes mind ja teist kui lakkamatuid protsesse.

Sellest lähtuvalt võime avastada, et see, mis teraapiasuhtes esile kerkib, on mingil moel tegelased, kes otsivad autorit, kes pingutavad, et olla olemas, et olla kohal. Need tegelased - või töötlemata afektid - on olulised nii kliendi kui ka terapeudi isikliku ajaloo jaoks. Kuid nad on ka kaasaegse ühiskonna ja kultuuri tulemus.

Selles mõttes on psühhopatoloogia alati muutuv, peegeldades „prohvetlikult“ ühiskonna arengut. Sellest tulenevalt peab teraapia muutuma vastavalt sotsiaalse ja kultuurilise konteksti muutustele.

Gianni Francesetti

Psühhiaater, gestaltterapeut, Torino Ülikooli (Itaalia) psühholoogia osakonna fenomenoloogilise ja eksistentsiaalse lähenemise ajutine professor, rahvusvaheline koolitaja ja superviisor, ta on avaldanud palju psühhoteraapia ja psühhopatoloogia alaseid publikatsioone.

Ta on IPsiG - Rahvusvahelise Gestaltteraapia ja Psühhopatoloogia Instituudi ja Torino Psühhopatoloogia Kooli direktor. Torino Gestaltteraapia kliinilise keskuse Poiesis president ja EAGT (Euroopa Gestaltteraapia Assotsiatsiooni), SIPG (Itaalia Gestaltteraapia Ühingu), FIAP (Itaalia Psühhoteraapiaühenduste Föderatsiooni) endine president, New Yorgi Gestaltteraapia Instituudi liige.