Hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud artiklis, mis rääkis vaimse tervise maastikul toimuvast, puudutati põgusalt ka psühhoterapeute. Lugejale võis sellest jääda ekslik mulje, mis võib tekitada ebakindlust neis, kes on alustanud oma tervenemise protsessi psühhoterapeudi kabinetis. Alljärgnevalt mõningate asjaolude täpsustused.

Kes on psühhoterapeut?

Selle küsimusega tegelevad kaks professionaalset katusorganisatsiooni Euroopa tasandil juba mõnda aega. Üheks neist on Euroopa psühhoterapeutide katusorganisatsioon EAP (European Association for Psychotherapy), mis esindab Euroopas vaba ja sõltumatu psühhoteraapia praktikat ning järgib rangeid pädevuse ja professionaalsuse standardeid. EAP ühendab 128 organisatsiooni 41 Euroopa riigist ja üle 120 000 psühhoterapeudi. Eestist teeb EAPga pikaajalist koostööd Eesti Psühhoterapeutide Assotsiatsioon (EPTA).

Teine katusorganisatsioon on psühholoogide huve esindav EFPA (European Federation for Psychological Association). Sellel on 37 täisliiget (igast riigist üks organisatsioon), Eestist kuulub sinna Eesti Psühholoogide Liit (EPL).

Aherne et al. 2018 võrdlevas artiklis ^[2] jõuti järeldusele, et kahe organisatsiooni nägemused sellest, kes on pädev psühhoterapeut on suuresti kattuvad. Eriarvamusi põhjustavad aga arusaamad psühhoteraapiaõppele eelnenud kõrghariduse (või tasemeõppe) taustast. EAP esindab seisukohta, et psühhoteraapia on sõltumatu elukutse ^[3] nii nagu on seda psühholoogia ja psühhiaatria ning et psühhoterapeudiks võib õppida erineva kõrghariduse baasilt (valdavalt sotsiaal- või humanitaarteadustes).

Psühholooge esindav organisatsioon EFPA leiab aga, et psühhoterapeut saab olla vaid kõrgharidusega psühholoog, kes on juurde õppinud psühhoteraapiat.

Mis seis on Eestis?

Nii psühhoterapeutidele endile kui ka klientidele on ebamugavust tekitanud olukord, kus eraldiseisvat psühhoterapeudi elukutset ei ole siiani õnnestunud Kutsekojas veel luua. Praegu saavad kliinilised psühholoogid ning psühhiaatrid oma põhikutsete juurde taotleda lisaspetsialiseerumist psühhoteraapias. Kutse puudumisest tulenevalt on avaldatud seisukohti justkui poleks sellist elukutset nagu psühhoterapeut olemas.

Paljud Eesti psühhoterapeudid koonduvad oma erialaliitude kaudu EPTA alla, mis tegeleb EAP psühhoteraapia standardite jälgimise ning kontrollimisega. EPTA nimistust võib leida 60 psühhoterapeuti, kes tegelevad vaimse tervise maastikul nii ennetus-, ravi- kui rehabilitatsiooniga.

Seega, psühhoterapeudid on olemas ja teevad tõsist tööd

inimeste kannatuste leevendamise nimel.

Kutsestandardi puudumisel saavad Eesti psühhoterapeudid oma kvalifikatsiooni tõestada taotledes euroopaülest psühhoterapeudi sertifikaati (ECP - European Certificate of Psychotherapy), kus on määratletud Euroopa psühhoterapeutide erialaste pädevuste tuum. EAP on sõnastanud psühhoterapeutide kõrgeimad professionaalsed standardid (hariduse, koolituse ja kliinilise praktika alused).

Selle kohaselt tähendab kutse omandamine minimaalselt nelja-aastast väljaõpet, sisaldades teooriat, metodoloogiat, kliinilist, superviseeritud praktikat, olulise osana ka eneseteraapiat. Sageli õpitakse kauem kui neli aastat, kuna nõudmised on väga kõrged, ning tulevase psühhoterapeudi isiksusliku kasvu protsessi ei saa survestada.

Määrava tähtsusega õppe alustamisel ja edukal lõpetamisel on isiksuslik sobivus selleks tööks ning enesereflektsioonivõime. See tähendab, et mitte igaühest ei saa psühhoterapeuti.

Euroopas koolitatakse psühhoterapeute valdavalt erainstituutides, mõnes riigis on väljaõpe võimalik ka ülikoolis magistrikraadi tasandil. Sertifitseerimine ja õppeprotsess on psühhoteraapia suundade rahvusvaheliste ühingute poolt aastakümnete jooksul välja kujundatud ning alluvad põhjalikule ettevalmistusele ja kvaliteedikontrollile.

Õpe tuleb osalejal endal täies mahus kinni maksta. Kui õpitakse välismaal, siis lisanduvad ka muud kulud.

Psühhoteraapia sisust

Psühhoteraapia on põhjalik, eesmärgipärane ja süstemaatiline ravi või terapeutiline sekkumine, eesmärgiga leevendada või kõrvaldada väljakujunenud psüühilisi sümptomeid, muuta häirunud käitumis- ja mõtteviise, edendada patsiendi/kliendi küpsust, arengut, isiksuslikku kasvu, vaimset tervist ja heaolu, leevendada emotsionaalset ning psühholoogilist negatiivset stressi. Psühhoteraapia võib olla lühi- või pikaajaline.

Mõiste „psühhoteraapia“ koondab erinevaid mitte meditsiinilisi ning mittefarmakoloogilisi lähenemisviise ja meetodeid. Iga psühhoteraapia modaalsus (psühhodünaamiline, humanistlik, süsteemne, eksistentsiaalne, käitumuslik) põhineb metateoorial, metoodikal ning uurimustöö alustel.

Mõned lähenemisviisid keskenduvad sümptomite ravimisele ja vähendamisele, käitumise ja kognitsiooni käsitlemisele. Teised lähenemisviisid on suunatud isiksuse ja emotsionaalse arengu muutmisele, võttes arvesse sisemaailma ning sotsiaalseid mõjusid, millest inimene ei pruugi olla teadlik. Erinevad psühhoteraapiasuunad tunnustavad inimeste kogemuste komplekssust, toetades kliente sügavate ning sageli teadvustamata emotsionaalsete sisemiste konfliktide mõistmisel ja lahendamisel arvestades konteksti, kus need ilmnevad.

Mõned psühhoteraapiasuunad on rohkem, teised vähem manuaalide põhised. Leiame, et erinevate lähenemisviiside paljusus on psühhoteraapia rikkus, millest saavad kasu paljud, vastavalt oma probleemile või eelistustele. ^[4]

Psühhoteraapia raviefekt

Psühhoteraapia efektiivsuse osas on tehtud palju laiaulatuslikke ja põhjalikke uuringuid, mis kinnitavad psühhoteraapia tõhusust mitmete psüühikahäirete ravis. On leitud, et ravi edukus ei sõltu mitte niivõrd valitud teraapiasuunast ja meetodist, vaid olulisim osa on psühhoterapeudi ja kliendi suhe ning nende vaheline vastastikune mõju.

B. E. Wambold ^[5] rõhutab, et tõhusatel psühhoterapeutidel on teaduslikele alustele toetuvad teadmised erinevatest suhtlus- ja reageerimisviisidest, mida rakendatakse oskuslikult keerukates ja afektiivsetes olukordades ravimeetodina. Ta lisab, et psühhoteraapia on teaduslikult tõestatult sama efektiivne kui ravimid, selle erinevusega, et psühhoteraapia tulemus püsib kauem ja sellel on vähem kõrvaltoimeid. Vaimne tervis on üldise tervise põhikomponent, millesse psühhoteraapiasuunad pidevalt panustavad. Inimeste elukäikude ja vaimse tervise vajaduste mitmekesisust ei saa katta ainult ühe lähenemisviisi või teraapiasuunaga, sellest arusaamast tulenevalt peegeldub psühhoteraapiasuundade rikkuses ka ühiskonna väärtuste, perspektiivide ja arusaamade paljusus.

Inimeste valu ning kannatuste leevendamiseks, vaimse tervise parandamiseks ning üldise heaolu tõstmiseks on vaja, et psühhoteraapiate võimalused oleksid inimestele kättesaadavad, rakendatavad ning neid arendataks jätkuvalt edasi. Selle eesmärgi nimel vajame ühist mõistmist ning suuremat koostööd.

[1] EPTA kogutud andmed 2023. a kohta.

[2] Aherne, D., Smith, L., Whelan, N., Hickey, L., Kirwan, C. & Coffey, A. M. (2018). Comparing competencies of a psychotherapist with those of a psychologist specialising in psychotherapy. European Journal of Psychotherapy & Counselling, 20:3, 294-311, DOI: 10.1080/13642537.2018.1495244

[3] European Psychtherapy Act (2018). https://www.europsyche.org/about-psychotherapy/european-psychotherapy-act/

Strasbourgi deklaratsioon (21. oktoober 1990) sätestab, et psühhoteraapia on iseseisev teadusdistsipliin, mille praktiseerimine kujutab endast eraldiseisvat elukutset. Juurdepääs väljaõppele on erinevate eelkvalifikatsioonidega inimestel (eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteaduste kvalifikatsiooni korral).

[4] Norcross, J. C., & Wampold, B. E. (2018). A new therapy for each patient: Evidence-based relationships and responsiveness. Journal of Clinical Psychology, 74(11), 1889-1906. https://doi.org/10.1002/jclp.22678

Flückiger, C., Del Re, A. C., Wampold, B. E., & Horvath, A. O. (2018). The alliance in adult psychotherapy: A meta-analytic synthesis. Psychotherapy, 55(4), 316–340. https://doi.org/10.1037/pst0000172

Norcross, J. C., & Lambert, M. J. (2018). Psychotherapy relationships that work III. Psychotherapy, 55(4), 303–315. https://doi.org/10.1037/pst0000193

[5] Wampold, B. E., Imel, Z. (2015). The Great Psychotherapy Debate: The Evidence for What Makes Psychotherapy Work. Routledge